Otse põhisisu juurde

Esimesed katsetused

Tere!

Surfasin täna mõnda aega Perekooli foorumis, et lugeda igasugu triibupüüdjate postitusi. Ütlen ausalt, varem olen ma kõiksugu foorumite osas pigem skeptiline olnud ja mõelnud, et need pole minu jaoks. Miks peaks keegi täiearuline inimene tahtma täiesti võõraste inimestega oma muresid ja/või soove jagada? Kui me aga mehega jõudsime otsusele, et lõpetan pillide söömise ära ja vaatame mis saab, muutusin ma rahutuks. Kuidas ma tean, mis aitab kiirele ja turvalisele rasestumisele kaasa, kui ma ei ole seda kunagi varem teinud? Kuidas ma tean, mida ma teha tohin, millest ma isegi und näha ei tohiks ja kuidas kuufaaside, laamade liikumise või mille iganes järgi määrata vanainimeste asjaks parimat aega? Nende ja saja muu küsimusega ma ei saa ju ometigi ka oma sõbrannade, töökaaslaste, õdede, ema või ämma poole pöörduda. Miks mitte? Inimesi on erinevaid, naisi umbes täpselt 3,7 miljardit terve maakera peale kokku (muideks, leidsin internetist koha, kust saab jooksvat rahvaarvu vaadata - väga hirmutav on näiteks seda surmade arvu tiksumas näha: http://countrymeters.info/en/World). Mina nende 3,7 miljardi hulgast olen selline, kes ei taha, et keegi peale mu abikaasa meie paljunemise plaanidest teaks. Ma ei teagi, miks. Tundub kuidagi põnev ja salajane seda enda teada jätta ja viimaks edu korral lähikondlastele üks vinge üllatus teha...

Jõudsin oma jutuga juba uitama minna. Perekooli foorumi juurde tagasi tulles - umbes kuu või natuke peale kogusin siis julgust, et endale kasutaja teha ja triibupüüdjate foorumis sõna sekka öelda. Tegin selle täna ära ja hakkasingi oma lugu kirjutama... Aga siis jõudsin juba mõttega sinnamaale, et tegelikult oleks vinge võib-olla kunagi tagantjärele lugeda ka oma muresid ja rõõmustusi - sealt foorumist ma ometigi neid ju hiljem enam üles ei leia... Ja nii sündiski mõte sellest, et alustan hoopistükkis blogiga. Vähemalt esialgu täitsa anonüümse nime alt. Et keegi mu tuttavatest nendele põnevatele plaanidele veel kuidagi jälile ei jõuaks. :)

Natuke siiski paljastan enda kohta ka - olen 26-aastane, abielus (vatipulmadeni pole veel jõudnud) :), elan ja töötan Tallinnas. Ja lõpuks, selle pika sissejuhatuse peale, jõuan siis teemani ka. Mai esimesel nädalavahetusel (06.05.17) vaatasime mehega kodus mingit suvalist filmi (nime enam ei mäleta), kus üheks tegelaseks oli väike laps. Filmi kõrvale jõime üle pika aja mõned rummkoolad, nii et selleks ajaks, kui film läbi sai ja magama minema hakkasime, olime juba parajasti vintis ka. Mees ütles mulle, et nii... võiks lapse saada. Mulle see mõte meeldis. Isegi hommikul kainena ja väikese peavaluga ärgates ikka veel meeldis. Kusjuures, ühe korra varem on meil ka taoline arutelu olnud - umbes poolteist aastat tagasi, jõudsin isegi tarkusehammast välja tõmbama minna juba (kuna lugesin kuskilt, et raseduses võivad hambapõletikud mingeid komplikatsioone tekitada), aga siis üllatas mu sel ajal veel "boyfriend" mind kihlasõrmuse ja pulmaplaanidega ning beebiplaanid jäid tolleks korraks soiku. Igatahes, 7. mai hommikul viskasin siis oma järelejäänud beebipillid minema. Neid olin ma kasutanud selleks ajaks järjestikku umbes 2 aastat ja natuke peale (enne seda oli ca pooleaastane paus). Kuna ma kuskilt olin juhuslikult lugenud, et raseduse ajal peaks foolhapet lisaks tarvitama, läksime ka apteeki ja ostsime mulle vitamiine (Pregnacare). Kuradi kallid olid, üle 20 euro kuu aja varu. Aga noh, eks selle eest saab ju küsida - kes ikka tuleb ütlema, et ei, mu tulevane laps ei ole seda väärt (täpselt nagu pulmadega seotud asjadega saab mitmekordset hinda küsida :D). Aga täpselt sealmaal mu teadmised lõppesidki. No muidugi alkoholiga jätsin ka päeva pealt hüvasti, suitsu pole õnneks kunagi teinud. Kohvi 3-4 tassi päevas koguse olen asendanud ainult ühe hommikukohviga (ma ei tea kas ja kui hea tegelikult seegi on?).

Internetis on ju infot nii palju, et mul hakkas juba esimese googeldamise peale pea ringi käima. Mis teie jaoks on olnud põhiasjad, mida raseduse planeerimise ajal olete hakanud teistmoodi tegema? Mida süüa/juua endale lubate, mida üldse mitte? Ma ise üritan kogu selle asja juures võimalikult ikkagi kahe jalaga maa peal olla ja mitte väga hulluks minna. Samas, ma ei taha kuidagi riskida sellega, et oma tulevasele beebile teadmatuse pärast millegagi liiga teeksin. Mis veel nendesse vitamiinidesse puutub, siis esimene karp sai läbi ja nüüd ma olen unustanud apteegist uue karbi osta. Kui oluline see on? Kas ma peaks ehk minema arsti juurde vereanalüüsi andma vms, et ta üldse oskaks öelda, mis vitamiine mu keha tegelikult vajab?

Selle lühikese ajaga, mil ma nüüd pillidest prii olen olnud, olen juba päris mitu rasedustesti ka teha jõudnud. Kannatamatu nagu ma olen, mingid extra early testid jms. Ühe eest maksin isegi 9 eurot, täiesti hulluks läinud. Nagu see test teeks siis mind kuidagi rohkem rasedaks. Ei teinud ilmselgelt. Nüüdseks olen hakanud rahulikumalt võtma, teste enam ei tee.

Viimane menstruatsioon algas 3. mail ja kuna ma siis 7. mail pillide võtmise lõpetasin, tundub, et läks see tsükkel päris sassi. Päevad kestsid kohe enam kui nädala (pillide ajal kestsid max 4-5 päeva). Nüüd on möödas juba enam kui 5 nädalat, aga uusi päevi kuskilt ei paista. Rase ka ei ole. Kas kellelgi on pillide lõpetamisega ka sarnaseid kogemusi? Kui kaua teil normaalse menstruaaltsükli taastumiseks aega läks (pillide ajal oli tsükli kestvus umbes täpselt 28 päeva). Praegu ongi mu põhiootus hoopistükkis sellel, et hakkaks juba päevad ja siis hakkaks juba rohkem triipude peale mõtlema.

Perekooli foorumis surfates nägin päris palju selliseid postitusi, kus oli mainitud, et on juba proovitud rasestuda mitu-mitu kuud, isegi aasta või rohkem. See hirmutas mind päris ära... Ma ei tea, tutvusringkonnas viimased rasestumised on olnud sellised, kus enam-vähem esimese proovimise peale on õnnestunud - see ilmselt tekitas ka minus ebareaalseid ootusi, et kohe kui ühe korra ilma kaitsevahenditeta vanainimeste asja ajada, olengi juba rase (okei, päris nii ma ei mõelnud, aga palju mööda ka ei ole). Tänu perekooli postitusteni sain aga reality-check'i ja rohkem rasedusteste endale kokku ei osta.

Nippe aga kuulaksin ikkagi hea meelega, kuidas teie rasestumisele püüate kaasa aidata?


Teie,
J.

Kommentaarid